Avatud ainult laupäeval
MENÜÜ HITID:
- Sibula-Tsura armastus
- Kuldmuna üllatus
- Lüübnitsa magusad maitsed
Kaua aega tagasi, Lüübnitsa külas Setomaal, elas noor ja särav poiss, keda kutsuti kogukonnas hellalt "Sibula-Tsuraks”. Sibula-Tsura oli vapper seto noormees, kellele meeldis veeta oma päevi Lüübnitsa järve kaldal, püüdes seal kala ja lihtsalt nautides rahulikku looduse võlu. Ta oli tuntud ka oma osavuse poolest sibulate kasvatamisel ja maitsvate sibularoogade valmistamisel.
Ühel udusel hommikul, kui Setomaa metsade kohal lebas veel öövaikuse loor ja päike oli alles poetamas esimesi kiiri, leidis Sibula-Tsura oma kanaaiast midagi kummalist. Ühe halli kana all lebas muna, mis helkis kui puhas kuld. Ent mitte ainult ei helkinud – iga kord, kui sellele läheneda, kostis sellest õrn, justkui kaugelt kõlav seto leelo.
„See ei saa olla tavaline muna,” pomises Sibula-Tsura ning tõstis selle ettevaatlikult korvi. Tema kass Siimu hoidis aga eemale ega söandanud isegi muna poole piiluda.
Kuldse muna lugu levis küla peal kulutulena. Inimesed tulid lähedalt ja kaugelt seda imet vaatama. Mõni arvas, et see on esivanemate kingitus, mõni, et metsavaimu vingerpuss. Aga üks oli kindel – midagi suurt oli juhtumas...
Kui Sibula-Tsura järgmisel hommikul muna lahti lõi, ei ilmunud sealt mitte kollane ega valge, vaid tilluke, sulgedeta linnuke, kelle silmad särasid kui hommikune kaste.
„Olen Munalind,” ütles ta pehme häälega. „Mind saab toita vaid... seto söögiga!”
Nii asus Sibula-Tsura kohe tegudele. Ta keetis ja küpsetas kõike paremat seto köögist: sõira, karaskit, hapupiimasuppi – ja muidugi ka muna, igasugusel moel. Iga kord, kui Munalind sõi, tõusis ta laul kõlama. Ja see laul oli nii kaunis, et igas kodukohvikus, kuhu see kostus, astus sisse kümme külalist rohkem kui enne.
Kostipäevaks oli Munalinnu laul levinud üle kogu Setomaa. Inimesed tantsisid, sõid ja laulsid – nagu vanadel seto pidudel.
Kui kostipäeva viimane päikesekiir vajus metsa taha, istus Munalind vaikselt Sibula-Tsura õlale ja vaatas talle silma.
„Aitäh, et mind toitsid ja minu laulu kuulasid,” ütles ta. „Nüüd on mul aeg tagasi minna – Seto Unelmate Maale. Aga teile jätan kingituse.”
Ja enne, kui ta tiibade sahinal taevasse tõusis, jättis ta Sibula-Tsura aeda midagi erilist – väikese Munapuu. Selle oksal rippus iga päev üks uus muna, millest sündis alati kas uus toidulugu või laul.
Peagi jõudis Munapuu imevilju ka teistesse Setomaa kodukohvikutesse. Igaüks sai oma muna ja lõi sellest midagi enneolematut – oma näo järgi, aga seto südamega.
Ja nii see kestab tänini. Kui kostipäeva ajal kuuled leelotust, mis justkui õhust kostab... siis tea – Munalind on tagasi.
Kontaktid
Urmas Sarja
+372 5143163
Uus tn 4, Lüübnitsa, Setomaa vald
urmas.sarja@gmail.com
